Tuglase seltsi ajaleht “Elo” 10.05.2016
Kevad on Eestisse jõudnud ja kohe algab kartulipanek. Ka meie küla memmed on varsti tagumik uppis kartulipõllul. Toimuvat jälgiv antropoloog võiks tõdeda, et külaelu ja naabritevahelised suhted põhinevad kartulil. Aasta algab kartulite idandamisega, siis tulevad kartulipanekutalgud, kartulite muldamine ja kartulimardika korjamine. Kui ööd pimenevad, põlevad kartulipõldudel metssigade peletamiseks vahilõkked. Aasta lõppeb kartulivõtutalgutega ja sõnnikulaotamisega. Uut aastat oodates vahetatakse sorte ja ujutatakse linnasugulased kartulitega üle. Sõltumata riigikorrast rahustab inimest teadmine, et kartulikelder on täis.

Kuid talgust talgusse jääb küla üha vaiksemaks. Keskmine vanus kaldub seitsmekümne vanemale poolele. Naabri Veera elab teisel pool kraavi ja põllu taga on Eduard ja Jelena. Natuke kaugemal traktori-Värdi.

Eduard – karusuurune mees, külarahva suus Väike Eedi – suri küll eelmisel aastal. Eedi surm võttis eluisu tema kaaslaselt Jelenalt, külarahva suus Leenilt. Eelmisel aastal kihutas kiirabi meie juurest mööda ilma vilkuriteta. Jooksin järele ja mõtlesin, kas see keeras Veera, Värdi või Leeni juurde. Keeras Leeni juurde. Naabri Värdi traktor popsus tühikäigul kartulivagude otsas ja teises põllu otsas oli kummuli Leeni.

Leeni oli käinud eelmisel päeval meie juures hommikukohvi joomas. Kuigi Eedi surm oli toonud musta masenduse, ei lubanud kartulipõld tal alla anda. Leeni muretses, kas traktori-Värdi saab ikka kartuleid muldama tulla. Seekordsele vagude vahel traktori järel jooksmisele ei pidanud süda vastu. Oranžides tunkedes kiirabimees tunnistas Leeni surnuks ja me tõstsime ta elutoa põrandale surnuautot ootama.

Enne surma vannutas Leeni mitu korda, et peied peetaks meie juures. Leeni oli kõik läbi mõelnud, leinalaulud välja valinud ja matusekleidi puhtaks pesnud. Tööde nimekiri oli lühike ja selle leidsime kummutisahtlist.

Eesti matused erinevad veidi soome omadest. Matused peetakse võimalikult kiiresti pärast surma. Matustele võivad tulla kõik, kes lahkunut lähedaseks pidasid. Mõeldakse, et matustele kutsuja on lahkunu. Puusärk on tavaliselt avatud ja ärasaatjatel on võimalik lahkunuga näost näkku hüvasti jätta. Leeni puhkas puusärgis pühapäevarätik lõua all tugevasti kinni seotud.

Leeni ja Eedi olid sündinud enne sõda Peipsi järve taguses eesti külas. Nad pidasid veel paljudest vanadest kommetest kinni. Arvatakse, et lahkunu viibib pärast surma enne teispoolsusesse minemist nelikümmend päeva kahe maailma vahel. Siis saab hing vabaks lõpmatutest maapealsetest kartulitalgutest. Ka seda päeva tähistati meie juures.

Sügisel, kui Leenit enam polnud, võtsime hulgakesi üles tema kartulid, mis metssigadest alles olid jäänud. Nendel viimastel kartulivõtutalgutel mõtlesin, et Eesti elukorraldus on muutumus. Sõja ja nõukogude okupatsiooni üle elanud põlvkonnale oli kartulipõld elu pidepunkt. Tänapäeval ei ole paljudel enam maal kartulisugulasi, rääkimata kartulikeldrist. Kartuleidki süüakse krõbeda valmistoiduna. Kui saaksin soovida, võiks elu lõppeda mullatud vao vahel traktoripõrina saatel. Nii lõppeksid need igavesed kartulitalgud, aga rõõmsa meelega, sest teaksin, et minu kartulid ei mädane põllu peale, vaid minust maha jäävad sõbrad võtavad need üles ja ka minu hing pääseb neljakümne päeva pärast puhkama.

10.05.2016

Tõlge eesti keelde Järvi Lipasti

Las mina arvan ka Aknad, autod ja euroopalikud väärtused Kangelaslikud paadipõgenikud
Majandustiiburpagulasena Eestis Pakitud kohvrid ja põgenevad paadid Tartust Savosse
Vaim ja vägi Viimane kartulivõtt Aluspüksid ja öösärgid