Tuglase seltsi ajaleht “Elo” 16.1.2017
Tartus on vaim. See on kummaline linnas meeltesse hiiliv tunne. Elsa Soini on öelnud: “Oota vaid, kui jõuad Tartu atmosfääri, sellest õhkub armastust … igal oksal.” Aga see ilmneb ka füüsilise keskkonnana. Soomerootsi kirjanik Hagar Olsson kirjutas aastal 1925: “Kogu linna võiks võtta justkui peopesale ja vaadelda seda igast küljest. Kõik on nii lähedal, vahemaad on lühikesed, peatänaval kohtad mõne hetkega kõiki vähegi olulisi inimesi.”

Käisin esimest korda Tartus ühel augustihommikul aastal 1991. Istusin raekojataguses pargis ja selle pooleteise tunni sees tutvusin ühe erilise kujuga – siis ma veel ei teadnud, et jagasin oma pruunis kotis olnud teemoona Tartu vaimu, tänaseks meie hulgast lahkunud Emajõe deltabluusi suurkuju, Aleksander Mülleriga. Hiljem olen võinud oma isiklikeks sõpradeks pidada ka teisi Tartu vaimutooteid: Matti Milius, Merca, Lembit Kurvits, Jaan Sööt, inBoil, Imat Suumann, Ilmar Kruusamäe ja Albert Gulk, kui mainida mõnesid, kes meie juures maal külas käinud.

Kirjanik Hagar Olsson jätkab: “Siin koduned mõne hetkega ja tunned lilliputtide tavasid ja kombeid viimse kriipsuni. Võib ainult ette kujutada, millise vapustuse nad saaksid, kui siin midagi juhtuks.” Teisedki on pidanud Tartut väikseks ja umbseks. Aino Kallas kirjutab Tartust, kus võib tunda “läppunud, haiglaslikku, piiratud tingimuste painet”.

Nendest üksikutest negatiivsetest hinnangutest hoolimata on Tartu vaim – soome keeles henki – saanud osaks palju vaimustust. Tartut peetakse Emajõe Ateenaks, nooruse, kultuuri ja armastuse linnaks.

Eestis ilmneb vaim kolmainsusena – vaim, hing ja vägi. Kõik need viitavad sisemisele maailmale. Vägi on neist vanim, seda tunti juba uurali keeltes. Vägi on jõud, see avaldub sõnas, loitsudes. Väevõimuga, kui muidu ei saa. Kui joogis on vägi, on see vägijook. Hiljem on soome ja ka karjala keeles sõna tähendus muutunud ja väki tähendab inimhulka. Eesti keeles on vana tähendus säilinud.

Vaim on veidi noorem, uurali algkeeles tähendas see tuksuvat südant. Praegu tähistab sõna teadvust kehalisuse vastandina. Eestis usuti, et vaim võib kehast eralduda. Hiljem hakkas see tähistama ka kummitust. Ristiusk võttis sõna kasutusse kujul vaimulik. Soome keeles tähendus muutus ja hakkas tähistama naissoost abikaasat – vaimo. Nii rändavad sõnad nagu kalaparved tähenduste meres.

Hing on noorim, ilmselt soome-ugri algkeelest pärit. Hing on see, mida hingatakse. See on elu füüsiline jõud. Viimase hingetõmbega lõppeb maine elu. Hing võib nii soome kui eesti keeles tähendada ainetut olendit. Soome keel on teinud sellest õhkkonna, seetõttu on soome keeles Tarton henki mitte Tarton vaimo.

Tartu vaim ilmneb seega nende mõistete kolmainsusena. Minu jaoks on kõige markantsem Tartu vaimu toode aasta tagasi viimse hingetõmbe teinud kunstikoguja Matti Milius. Ta oli lapsemeelselt (hing) kirglik (vägi) kunstiarmastaja (vaim). Sooviksin ka endale kõiki neid omadusi, sest hingetu on surnud ja väetu on kui kumisev vask ja kõlisev kelluke, aga kui mul ei ole vaimu – kõigis läänemeresoome keelte tähendustes – ekslen üksi ja dementsena varjude maailmas.

16.1.2017

Tõlge eesti keelde Järvi Lipasti

Las mina arvan ka Aknad, autod ja euroopalikud väärtused Kangelaslikud paadipõgenikud
Majandustiiburpagulasena Eestis Pakitud kohvrid ja põgenevad paadid Tartust Savosse
Vaim ja vägi Viimane kartulivõtt Aluspüksid ja öösärgid