Tuglase seltsi ajaleht “Elo” 10.11.2016
Meie tütar pääses laulukoori. Esimene esinemine oli tuntud lasteluuletaja Leelo Tungla vestlusõhtul. Tungla tekstidele on viisistatud palju lastelaule, kuid ilusate laulude kõrval tuli jutuks ka kirjaniku lapsepõlv. Leelo oli kaheaastane, kui tema ema 1950. aastal küüditati. Leelo jäi isa hoole alla. Ema karistati selle eest, et ta oli 1930. aastatel lastele skaudilaule õpetanud! Tungal mäletab oma lapsepõlvest peamiselt seda, kuidas ta ema ootas.

Üks posttraumaatilise sündroomi tunnus on see, et hirm kerkib pinnale ootamatult ja ette hoiatamata. Ilmselt just seda üritab saavutada Venemaa, kui ta pidevalt sobivates ja sobimatutes kohtades Soome ja Eesti õhuruumi rikub. Vene armee lahkus Tartu Raadi sõjaväelennuväljalt aastal 1994 ja tal pole enam mingit õigust ilma loata Eesti õhuruumis ringi lennata.

Kui Raadil oktoobris Eesti Rahva Muuseum avati, täitus Eesti kauaaegne unistus. Kas endisele sõjaväelennuväljale rahvusmuuseumi ehitamine on märk lahendatamata minevikutraumadest? Või on pigem nii, et kogu see nõukogude okupatsiooni kibedus muundub traumasid ravivaks muuseumiks. Taome mõõgad atradeks!

Nõukogude ajal oli paljudel eestlastel magamistoa kapis pakitud kohver juhuks, kui peaks kiire minek ees olema. Sellest räägitakse Eesti Rahva Muuseumis. Osa küüditatuist ei jõudnud oma kohvreid pakkida ja nad ei tulnud kunagi tagasi. Pakitud eesti kohver on nõukogudeaegse ängistuse sümbol. Meie tütar ei tea neist aegadest midagi, aga ma arvan, et ta aimab. Nende pakitud kohvrite otsa võib komistada kasvõi koorikontserdi ajal.

Muistne maalinn ehitati Tartu Toomemäele, sest siin ristusid vee- ja maanteed. Piki Emajõge pääses Pärnu kaudu Läänemerele ning Pihkva kaudu itta – Venemaale. Tartus oli kärestikukoht, millest läks üle maantee. Olen kaua unistanud, et saaksin sõita piki muistseid veeteid oma paadiga.

Suutsin panna mõned oma sõbrad Emajõe ilust vaimustuma, sest tulevase paadimaksu hirmus langevad Soomes praegu kasutatud purjekate hinnad. Noh, võib-olla on see meie Wellamo eesti mõõdupuu järgi hoopis väike laev. Mahutab kümme inimest. Esimese purjereisi tegime Helsingist Tallinnasse ja see näitas, et paat on merekõlbulik.

Suhtlen palju soomepoiste ehk Teises maailmasõjas Soomes võidelnud veteranidega. Soomepoiss Ottniell Jürissaar on avaldanud luulekogu. Kogu lõpusõnad algavad kirjeldusega paadireisist Eestist Soome. Paat oli täis noori mehi, kes põgenesid sundmobilisatsiooni eest: ” … nelikümmend inimest väiksesse mootorpaati mitte kuhugi ära ei mahu. Üksteise seljas olime kõik, justkui mitmes kihis. Meri oli tsipa tormine ka ikka, nii kõigutas see väike paat. Füüsiliselt oli väga raske selletõttu, et lausa oksendati sulle kraesse, kaela ja liigutada ennast ei saanud.” – kuidagi tuttav ka tänapäeva maailmast, Vahemerelt?

Mu naine oli paadiostust ehmunud – millal sellega veel purjetada jõuab? Aga kummalisel kombel on nii tema kui ka mu ämm lõpuks paadiostu alla neelanud. Tundub, et meelemuutusele tõi Kiur Aarma ja Ilmar Raagi dokumentaalfilm ”September 1944”. Selles räägitakse, kuidas eestlased punaarmee eest ülepeakaela põgenesid. Läänerannikule saabus sadu inimesi ootama laeva, mis viiks nad Rootsi. Laeva ei tulnud – seepärast ongi hea, kui sul on oma paat, igaks juhuks. Selles asjas on mu naine ja ämm samal arvamusel. Venemaa käitumise tõttu on paljud mõtlema hakanud, et võib-olla oleks hea, kui ka kohver oleks pakitud.

Tõlge eesti keelde Järvi Lipasti

Las mina arvan ka Aknad, autod ja euroopalikud väärtused Kangelaslikud paadipõgenikud
Majandustiiburpagulasena Eestis Pakitud kohvrid ja põgenevad paadid Tartust Savosse
Vaim ja vägi Viimane kartulivõtt Aluspüksid ja öösärgid