See kirjutis on avaldatud Tuglase seltsi ajalehes “Elo” 21.9.2017
Tegusõna olla on saami keeles leat. Näiteks lause mun lean Sakari tähendab mina olen Sakari. Tegemist on sama tüvega, kui praeguse soome keele potentsiaali vormil lienee. Lienen tähendab võib-olla olen. Kui uskupöörajatest soomekeelsed Lapimaa kirikuõpetajad saami keelt õppisid, tundus saamide olemine neile kuidagi nõrgem ja arem kui soomlaste olemine. Põhjuseks ilmselt ainult sõnade tähendusvarjund.

Samasugune tähendusnihe on eesti ja soome arvata verbil. Kui soomlane arvab, siis ta oletab, võtab arvesse või pakub umbropsu, aga eestlane on kindlalt mingil seisukohal. Nõukogude ajal tasus oma arvamust enne väljaütlemist üheksa korda mõõta. See, mis täna oli ametlikult aktsepteeritav, võis homme olla surmavalt ohtlik. Kui tänapäeval tehakse Eesti televisioonis tänavaküsitlusi, ei ütle intervjueeritavad tihti oma perekonnanime – olen lihtalt Pille Paidest. Võib-olla on põhjuseks nõukogude ajast pärit hirm avalikkuse tähelepanu alla sattuda. Tunne võib olla samasugune nagu vangilaagri prožektori ees. Mõned nõukogude aja üle elanud ütlevad, et teravate arvamuste avaldamine on neile raske, sest nad näevad asju nii mitme kandi pealt. Või et nad on muutunud allergiliseks radikaalsete ideoloogiliste seisukohtade suhtes. Teisalt peavadki väikesed rahvad veidi kaugemale vaatama ja pärivoolu ujuma.

Käisin suvel Paides Arvamusfestivalil. Seal on eestlased juba viis aastat harjutanud end mingil arvamusel olema. Mõned suhteliselt väikesed teemad nagu kooseluseadus, erutasid rahvast. Öeldakse, et parteid isegi ei taha selliseid meelterutavaid teemasid lahendada, sest siis kaovad ka kirglikud poolt ja vastu argumendid. Vorsti peab ka enne söömist praadima.

Osa eesti luuletajatest olid sõnumite ridade vahele kirjutamise meistrid. Näiteks ansambli Justament laul „Maa tuleb täita lastega“ tundub peaaegu nagu lastealaul, aga tegelikult on see terav isamaaline sõjahüüd: laulus kutsutakse võitlema “kõigega, mis võõrastav või valelik” ja alati, kui võimalik. Oli lihtne aru saada, mis oli tookord aastal 1987 võõras ja valelik. Tõsi küll, ridade vahele kirjutamise puhul on see oht, et kui luuletaja oma kunsti meisterlikkuseni lihvib ja siis väline kontekst muutub, ei ole enam võimalik sõnumist aru saada.

Oktoobris korraldatake Eestis kohalike omavalitsuste valimised. Üks kohalik valimisliit on kutsunud mind oma kandidaadiks, nagu sellisel juhul on kombeks väljendada. Kui oled kandidaat, peab sul mingi arvamus olema. See tekitab pinget, sest ma ei tea omavalitsustest eriti palju ja ka minul on lihtne näha asju mitme kandi pealt.

Arvan siiski, et poliitikasse mineku impulss – eneseimetlusliku poseerimise ja igavuse peletamise kõrval – on ettekujutus, et ma saan asju mõjutada. Minul tartusoomlasest muulasena võiks olla oma nägemus nii mõnegi asja suhtes.

Algajana vaevalt et volikokku pääsen, aga juba praegu kandidaadina olen saanud piiluda poliitika tegemise kardina taha. Oleme koostanud poliitilise programmi, kus peab lisaks oma arvamusele võtma arvesse ka võimaliku hääletaja arvamused ja võimalikult omalaadselt. Demokraatia on kompromisside tegemise kunst. Sellest sain idee, et demokraatiaviirusega võiks nakatada kõik inimesed. Valimistel kandidaadiks hakkamine võiks olla kõigile kohustuslik, umbes nagu varem armeekohustus – keelduda võis ainult eetilistel või usulistel põhjustel. Võiks olla isegi veel radikaalsem – kogu volikogu võiks loosiga valida. Siis oleks meil, tavalistel mõtisklejatel, vähemalt mingi võimalus valituks osutuda ja otsuste tegemisel ei jääks enam kindlasti puudu igatsetud talupojamõistusest. Kõik oleks sunnitud midagi arvama.

21.9.2017

Tõlge eesti keelde Järvi Lipasti

Las mina arvan ka Aknad, autod ja euroopalikud väärtused Kangelaslikud paadipõgenikud
Majandustiiburpagulasena Eestis Pakitud kohvrid ja põgenevad paadid Tartust Savosse
Vaim ja vägi Viimane kartulivõtt Aluspüksid ja öösärgid