Mõisa toateenija Ints näperdab parunile saadetud aluspükse. Kas keegi tahab? Mõisa kubjas Hans küsib Intsult, kas ta kavatseb mõisahärrale üles tunnistada, et jagab paruni asju laiali. Ints ärritub, sest see on ju tema ja kõigi teiste eestlaste varandus, mille sakslased neilt varastasid, kui nad ebvõrdses lahingus muistse kuninga Lembitu maha tapsid. Eelnev on pärit Andrus Kiviräha romaanil põhinevast filmist November.

Filmis näeb uhkes üksinduses patseeriv baltisaksa parun, millist elu eestlased elavad – üks lõputu varastamine ja paganlikud kombed. Aga sekkumine käiks paruni au pihta. Novembrikuises lörtsis ja lagunevas mõisas on ta oma saatusega leppinud. Parun teab, et ta on siin ainult külas. Kui eestlased pärast Vabadussõda mõisa maad riigistasid, pakkis ta oma viimased aluspüksid kohvrisse, järgis Hitleri kutset ja naasis kodumaale.

Eestlastel on kaks stereotüüpset kuvandit, kuidas nad näevad enda suhet võimusse. Film käsitleb neist esimest ehk Kaval-Antsu motiivi. Eesti rahvaluules kasutatakse sellise tegelase kohta ka nimetust rehepapp. Ta on anarhist, kes petab kõiki, alates vanapaganast ja parunist, lõpetades pastoriga. Pettasaamise on nad ära teeninud oma rumalusega. Pastori armulaualeivad kõlbavad sellele paganausulisele kelmile jahile minnes võlukuuliks. Ta on sama kaval kui savolane, aga iseloomult ahnem ja häbitum.

Eestlane ei tunne kuigi sageli vajadust võimu vastu otsest mässu tõsta, protestida saab ka mugavamalt. Vanapagan nõuab oma teenete eest kolme tilka verd, aga teda võib petta, pigistades selle asemel mustsõstramahla. Nüüd saab rehepapp oma robotlikule kratile hinge sisse puhuda. Soome rahvapärimuses kutsutakse sellist abimeest para.

Teine võimusuhete stereotüübi kuvand on eesti koolipoiss, keda kirjeldab eesti omadussõna tubli. Sellel sõnal pole soome keeles otsest vastet. Vastupidiselt Kaval-Antsule on tubli haritud ja usin, luterlane. Stereotüüp kumab läbi, kui räägitakse Eesti digitaalsest innovatiivsusest või Eestist kui Euroopa Liidu ja Nato musterõpilasest. Tubli koolipoiss ei ole aga alati päris lõpuni aus – näiteks vaadatakse väiksele spikerdamisele läbi sõrmede. Aga ega kõike väljastpoolt tulevaid tühiseid nõudmisi tasugi liiga tõsiselt võtta.

Vähemalt ühel korral ajaloo jooksul on vanapagan suutnud Kaval-Antsu petta. See oli siis, kui Nõukogude Liit tegi Eestile baaside lepingu ettepaneku, aga ise vallutas kogu maa. Ants seisis küll nelja tee ristis kolm mustsõstart peos, aga veoautode kolonn isegi ei peatunud, vaid läks oma teed.

Nõukogude võim tuli baltisakslastest vabaks jäänud kohale. Eestlaste võitlusmeetodid jäid samaks. Mugav oli oma protestivaimu näidata ehituselt telliseid varastades ja tööandaja tööriistadega haltuurat tehes. Ütlus “mõisa köis – las lohiseb” sai uued mõõtmed.

Nõukogude võim käitus sama lollilt kui Kiviräha tegelased Imbi ja Ärni. Mõlemad kogusid teiste “vedelema” jäänud vara iga kord isegi aru saamata, mille jaoks see mõeldud on. Kui punaohvisterid paruni aluspesukirstu kallale pääsesid, olid sinna jäänud veel mõned prouade peened öösärgid. Küll eestased said naerda, kui kõrgeauliste ohvitseride prouad öösärkides ballile ilmusid! Üks ring oli sulgunud.

29.3.2017

Tõlge eesti keelde Järvi Lipasti

Las mina arvan ka Aknad, autod ja euroopalikud väärtused Kangelaslikud paadipõgenikud
Majandustiiburpagulasena Eestis Pakitud kohvrid ja põgenevad paadid Tartust Savosse
Vaim ja vägi Viimane kartulivõtt Aluspüksid ja öösärgid